Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkond

KOGUDUSE AJALUGU

EELK Taagepera Jaani kogu­dus tegut­ses Helme kogu­duse abiko­gu­dusena alates 1674. Kogudust teenisid Helme kogu­duse õpeta­jad:

Caspar Eggerdes 1680–89
Mag. Erasmus Pegau 1689–1711
Heinrich Herz 1711–1713
Mag. Heinrich Frost 1714–1731
Mag. Christian Gottfried Helwig 1732–1747
Johann Friedrich Körber 1748–1767
Gottfried Shcnabel 1767–1788
Johann Adam Andreae 1788–1796
Gottfried Ludwig Postels 1797–1810
Karl Johann Schubbe 1810–1857
Ernst Behse 1857–1897
Georg Koik 1900–1914.

Õpetajate kõrval teenisid kogu­dust köst­rid orga­nis­tide ja jutlus­ta­ja­tena: Tõnis Rosenberg (eluaas­tad 1838–1931, köst­ri­ame­tis 1859–1927); Andres Rusi (elas 1879–1953), Karl Tuvike (köst­ri­ame­tis 1915–1944).

Iseseisev EELK Taagepera Jaani kogu­dus asutati 1928. Selle aja jook­sul on kogu­dust teeni­nud Helme kogu­duse õpeta­jad: Johannes Uustal (1915–1948), Valter Vaasa (1948–1996), hool­da­ja­õpe­ta­jad Peep Audova ja Ivo Pill (1996–1999), Arvo Lasting (alates 1999). Diakonid Jaan J. Leppik (1991–1993), Ralf Alasoo (1993–1995), Agur Piirisild (1995), vikaar­õpe­taja Andi Kirotar (1997–1998).

Teise maail­ma­sõja ajal oli siin jutlus­ta­nud ka koha­lik kooli­mees Ain Eenmaa ja 1953 Armand-Valter Rummel.

Organistideks on olnud Aadu Laansoo (1944–1959), Heinola Vaasa (1959–1993), Aino Orgse (1994–1998), Thea Leitmaa (alates 1998).

Taageperast on pärit misjo­när Hendrik Kokamägi (09. 05. 1884 Taagepera – 15. 12. 1960 Kanada). Hendrik Kokamägi pühit­seti misjo­näri ametisse 1910 Helsingis ja lähe­tati kuulu­tus­tööle Hiinasse (1910–1917). Seejärel jätkas ta pastori ametit Hiiumaal kuni 1923. 1944 emig­ree­rus esmalt Soome, siis Rootsi ja viimaks Kanadasse.

Taagepera kogu­dus kuulus algselt Viljandi praost­konda, umbes aasta­tel 1950–2004 Valga praost­konda. Alates 1. maist 2004 kuulub Taagepera kogu­dus taas Viljandi praost­konda.

Taagepera Jaani kirik ehitati 1674. Tol ajal oli Taageperas mõis­nikuks Otto von Stackelberg, kellest olevat tule­ta­tud ka Taagepera nimi. Legend kõne­leb, et mõis­nik sattu­nud kord mere­hätta ja luba­nud pääse­mise korral ehitada kiriku.

Kirik on tervena üle elanud kõik sõjad. Kunagi nõuko­gude ajal pandi kiri­kule eter­niit­ka­tus.

1990. toodi kiri­kusse elek­ter ja valmistati puidust kroon­lüht­rid.

Suuremad remon­di­tööd on tehtud käes­ole­val sajan­dil. 2000–2001 vahe­tati kiriku põrand ja paigal­dati iste­pin­kide alla elekt­ri­soo­jen­da­jad. 2004 remon­diti käär­kamb­rit ja laoti käär­kamb­risse uus ahi. 2007–2008 toimus katuse vahe­ta­mine ja torni restau­ree­ri­mine. Remonditöid on tehtud Muinsuskaitseameti ning Hasartmängumaksu fondi, lisaks Helme valla, kogu­duse liik­mete, koha­liku rahva ja sõprade, välis­part­ne­rite Hauho ja Dalhemi kogu­duste toetu­sel.

Kirikus on 120 iste­kohta.

Kirik asub vaid kolme kilo­meetri kaugu­sel Taagepera lossist ja on armas­ta­tud paik laula­tuste korral­da­miseks.

Taagepera kogu­dus kogu­neb kaks korda kuus juma­la­tee­nis­tusele kiri­kusse.

Pidulikumalt tähis­tame üles­tõus­mis­püha ja lõikus­tänu­püha. Lõikustänupühal toovad kiri­ku­li­sed ande altari ette, millest katame kohvi­laua ja veedame pärast juma­la­tee­nis­tust veidi aega veel osadu­ses. Jõuluõhtul on väike kirik rahvast täis.

Südasuvel toimub kalmis­tu­püha kohe kiriku kõrval asuval Taagepera kalmis­tul (asuta­tud 1773).

Aasta jook­sul korral­dame mitu kont­sert­ju­ma­la­tee­nis­tust, kuhu kutsume esinema nii koha­liku valla kollek­tiive kui ka kauge­maid küla­lis­koore, ‑ansamb­leid ja soliste.

Taagepera kogu­duse leeri­lap­sed on hari­li­kult käinud Helme kogu­duses ühises leeri­rüh­mas, aga mõnel aastal on kogu­ne­nud leeri­grupp just Taageperas koha­peal leeri­tööd tegema ja leeri­püha pidama (nii leidis suurem leeri­töö siin aset 2011).

Ka kuld­leeri lähe­vad taage­pe­ra­la­sed Helme kogu­dusse.

Taagepera kogu­dusel on välis­suh­ted Soomes Hauho kogu­du­sega. Taageperas sündi­nud kirja­nik Hella Wuolijoki (neiuna Murrik, 21. 07. 1886 — 02. 02. 1954) läks mehele Soome Hauhost pärit Sulo Wuolijoele. Kuigi abielu kestis vaid 7 aastat, sai Hauho kirja­ni­kule väga süda­me­lä­he­da­seks ning siit leidis ta ainet kirju­tada Niskamäe lugusid. Huvi kirja­niku eluga seotud paikade vastu on loonud sõpruse Hauho ja Taagepera kogu­duste vahel.

Taagepera kogu­dus leidis sõprus­ko­gu­duse ka Rootsi Kuningriigile kuulu­valt Gotlandi saarelt, kogu­duse nimi on Dalhem.

Hauho kogu­duse esin­da­ja­tega kohtume ühel või teisel moel igal aastal. Dalhemi ja Taagepera kogu­duste liik­med peavad omava­hel kirja­va­he­tust. Aeg-ajalt harva teeme huvi­ta­vaid külas­käike teine­teise juurde.