Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkond

KOGUDUSE AJALUGU

Halliste Püha Anna kiri­kut mainiti kirja­li­kult esma­kord­selt 16. sajandi algus­aas­ta­tel. Kirik on sajan­dite jook­sul neli korda hävi­nud, kuid iga kord on see uuesti üles ehita­tud. Kirikut taba­nud õnne­tuste kohta on mitmeid legende. 1959. aastast vare­me­tes olnud neoro­maani kirik ehitati 1989 uuesti üles.

Huvipunktid

• Halliste kirik on sajan­dite jook­sul mitmel korral põle­nud ja taas üles ehita­tud;
• uhke neoro­maani kirik valmis 1867 ja taas­tati vare­me­test 1989 –1991;
• alta­ri­maal “Kristus” (1990) ja maal “Püha Anna Neitsi Maarjaga” (1991) Jüri Arrakult;
• kiriku kants­li­pool­ses külg­ni­šis asub skulp­tuur “Halliste ema” (autor Aime Kuulbusch; 1991), mis on pühen­da­tud kõigile kanna­ta­nu­tele, hukku­nu­tele ja lahku­nu­tele läbi Eesti ajaloo; lisaks Halliste kiri­kule on Eesti naise ja ema mäles­tus jääd­vus­ta­tud Haapsalu toom­ki­ri­kus eesti emale pühen­da­tud altari ning Keila kiri­kus eesti naisele pühen­da­tud altari näol;
• monu­ment Vabadussõjas hukku­nu­tele kiriku kõrval;
• Halliste surnu­aed kiriku lähe­dal, kuhu on maetud mitmeid ajaloo­lisi ja kultuu­ri­te­ge­lasi; lisaks võib siin näha huvi­ta­vat eripära — Mulgi talu­pe­re­meeste haua­ki­vil on alati kirjas ka talu nimi, mida mees pidas.

Halliste ajalugu

Halliste on üks vani­maid kihel­kondi prae­gu­ses Viljandi maakon­nas ning Allistekundena ära märgi­tud juba 1211 Läti Hendriku kroo­ni­kas. Halliste koos Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihel­kon­naga moodus­tas Mulgimaa tuumi­k­osa. Halliste piir­konda peeti orduajast peale tänu headele põllu­ma­jan­dus­tin­gi­mus­tele jõukaks. Hallistet peetakse paigaks, kus 19. sajandi teisel poolel algas talude päri­seks­ost­mine ja kus neid 1850. aasta­tel Eestis kõige rohkem päri­seks osteti. Üks mulkide rikkuse alli­kas oli lisaks vilja­kale maale ka lina­kas­va­tus, kuna Euroopa teks­tii­li­vab­ri­ku­tes nappis Ameerika kodusõja tõttu puuvilla.

Halliste kiriku ehitamine

Halliste puuki­ri­kut on esma­kord­selt maini­tud 1504–1508, rahva­suu räägib, et see kirik asus prae­gu­sest kohast kolm kilo­meet­rit eemal. Juba samal sajan­dil aga ehitati kivist kiri­ku­hoone prae­gu­sesse asukohta.

Neli korda varemetes olnud kirik

Legendides pääses kirik mitmeid kordi maapõue vaju­mi­sest, kuid häving on püha­koda saat­nud pide­valt. 1624 sai kesk­aegne kiri­ku­hoone Liivi sõja käigus suuri purus­tusi, alles jäid vaid müürid. Kirik taas­tati, kuid ilma võlvi­deta ning laud­ka­tu­sega. 18. sajandi algus­aas­ta­tel põles kirik Põhjasõjas lausa kaks korda. 1721 algas kiriku aasta­küm­neid kest­nud taas­ta­mine, mis lõppes 1781, kui kirik sai kivist torni. 22. juulil (seits­me­ven­na­päe­val) 1863 süütas Halliste kiriku pikne ning püsti jäid jällegi vaid müürid. 1867 pühit­seti šveitsi arhi­tekt Häusermanni juhti­misel ehita­tud neoro­maani stii­lis uhke kirik. Kiriku ilu ei kaits­nud seda aga uute õnne­tuste eest – 28. april­lil 1959 puhkes kirik põlema okste­põ­le­ta­mise säde­me­test ja alles jäid vaid kiriku käär­kam­ber ning müürid.

Taastatud kirik

1989 alustati vare­me­teks põle­nud kiriku taas­ta­mist. Suuresti anne­tuste toel taas­ta­tud kirik pühit­seti 1991 jõuluajal. Altarimaali “Kristus” ning maali “Püha Anna Neitsi Maarjaga” autor on Jüri Arrak.
Kantslipoolses külg­ni­šis asuv skulp­tuur “Halliste ema” valmis Aime Kuulbuschi käe all. Skulptuur on loodud mäles­tama kõiki kanna­ta­nuid, hukku­nuid ja lahku­nuid.
Ebatavaline on kiriku must lagi.

Halliste Püha Anna kirik tänapäeval

Kiriku endi­ses pasto­raa­di­hoo­nes tegut­seb praegu põhi­kool, pasto­raadi kõrval­hoo­nes laste­aed Pääsuke. Tänapäeval on Halliste kirik erand­liku maaki­ri­kuna ka talvel soe ja õdus, kuna taas­tati seda­võrd hiljuti. Arvukate õnne­tuste kiuste on Halliste kirik ikka ja jälle oma ajastu näo järgi üles ehita­tud ning inimeste süda­me­sse jäänud.

Halliste surnuaed

1776, mil Vene tsaa­ri­riigi seadu­sed keela­sid katku leviku kartu­ses kiri­ku­tesse ja kiri­ku­aeda­desse matmise, rajati kiriku lähe­dale Kulla küla piirile Halliste kalmistu. Kalmistu vanemas osas asuvad kihel­konna mõis­nike kalmud ja Stackelbergide kabel. Halliste surnuaiale on maetud mitmeid ajaloo- ja kultuu­ri­te­ge­lasi, näiteks kuri Abja parun F. A. von Stackelberg, kirja­nik August Kitzbergi vanemad ning kirja­niku näidendi “Kauka jumal” mitmete tege­laste proto­tüü­bid. 75 täht­sa­mat hauda on märgi­tud puust tahv­li­tega ning haudade leid­miseks on välja antud voldik.
Halliste kalmistu haua­ki­vid on ainu­laad­sed, sest Mulgi pere­meeste haua­ki­vi­dele on erine­valt muudest Eesti aladest alati kirju­ta­tud ka talu­koha nimi.

Legende

Halliste kiriku ehitus­le­gend
Halliste kiriku kohta räägi­takse, et seda olevat algu­ses asutud ehitama teise kohta, kuid ehitus ei edene­nud ning päeval ehitatu lagu­nes öösel. Iga päev olevat platsi kõrval laul­nud lind, et sinna kirik ei passi ning see tuleks hoopis Hallistesse ehitada. Lõpuks võeti lindu kuulda ning Hallistes kiriku ehita­misel enam prob­leeme polnud.

Halliste kiriku maa sisse vaju­mine
Legend jutus­tab, et Halliste kirik olla kunagi koos rahvaga maa alla vaju­nud. Kui aga inime­sed hakka­sid uut kiri­kut ehitama, siis oli kadu­nud kiriku torn maa seest välja tulnud. Iga sammuga uue kiriku ehita­misel kerki­nud vana kirik järjest enam maapõuest välja. Lõpuks otsus­ta­sid inime­sed ära oodata, millal vana kirik terve­nisti maa sees välja tuleb, kuid kirik polnud enam maast välja tõus­nud. Seejärel anti ehitus­mees­tele nõuanne kopsida ja teha nii, nagu nad tahak­sid vana kiri­kut paran­dada. Siis pida­vat see kiiresti täie­li­kult maa peale tõusma. Rahvas tegigi nii ja juba paari päeva pärast seisis kirik täie­li­kult maa peal. Lähedalasuvast ojast leiti ka kiri­ku­kell.

Sisse müüri­tud neiu legend
Maapõues käinud kiriku kell kõlas kaugele ning inime­sed tulid rõõmuga kiri­kusse. Jutluse ajal kostis müsti­line hääl, mis ütles, et kiri­ku­müü­ride sisse on vaja üks elus inimene müürida, muidu vajub kirik jälle kogu rahvaga maapõue. Kui juma­la­tee­nis­tus lõppes, küsis kiri­ku­õpe­taja noor­telt leeri­tunni tüdru­ku­telt, kas mõni neist ei tahaks hakata kiriku võtme­hoid­jaks. Üks neiu­dest nõus­tus üles­an­dega ning müüri­tigi elusalt sisse, olgugi et tema vanemad palusid härdalt tütre elu eest.

Seitsme venna legend
Pärast neiu müüri­mist kiri­ku­seina kuuldi mõne aja pärast uuesti sala­pä­rast häält ütle­mas, et kui kiri­kusse peaks korraga 7 venda sisse astuma, vajub kirik jälle koos inimes­tega maa sisse. Ühel lähe­duses elaval talu­mehel oli 7 poega ja kui poisid seda kuul­sid, taht­sid nad hirm­sasti järele uurida, kas see ikka tõsi on, ning asusid püha­päeva hommi­kul kiriku poole teele. Kõige noorem neist jäi aga tee peal haigeks ning pidi koju tagasi minema, nii pääses kirik seegi kord huka­tu­sest.