Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkond

Matus

Kiriku õpetuse järgi tähendab surm Jumala kutsel ajast igavikku astu­mist.

Matus algab juba surija saat­mise ja toeta­mi­sega. On loomu­lik, et surija juurde, kas koju või haig­lasse, kutsu­takse vaimu­lik. Tema võib suri­jat vaimu­li­kult toetada, teda pihile võtta ja talle armu­lauasak­ra­menti jagada. Pöördu julgesti kogu­duse õpetaja poole, kui Sinu peres valmis­tu­takse lähe­dase inim­ese surmaks.

On loomu­lik, et iga risti­tud inimene maetakse kirik­li­kult – ka siis, kui lahkunu ise ei ole selleks selge­sõ­na­li­selt soovi aval­da­nud. Isegi kui lahkunu ei ole olnud pidev kiri­kus­käija või tegus kogu­duse liige, on ta risti­mise kaudu liide­tud Jumala ja kiri­kuga. Ristimata inim­ese kirik­liku matu­se­ta­li­tuse üle otsus­tab kogu­duse õpetaja.

Kiriklik matus väär­tus­tab iga inimest: iga inim­elu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta sängi­ta­takse korra­li­kult ja vääri­kalt mulda. Matus on armas­tus­tegu ka lahkunu omaste ja kõigi matu­se­liste suhtes. Nemad vaja­vad lohu­tust ja tuge surma tunnis­ta­misel ning üles­tõus­mi­susu ja igav­ese elu lootuse kinni­ta­mist.

Kristlik matus tähendab surma ja kadu­vuse tunnis­ta­mist, tänu ja palvet lahkunu eest. Tähtis on hinge­hoid: lohu­tus, evan­gee­liumi kuulu­ta­mine, lootus, üles­tõus­mi­susu tugev­da­mine ning üles­kutse oma elu targalt kasu­tada.

Matusetalitus toimub soovi­ta­ta­valt kiri­kus, aga seda võib pidada ka lahkunu kodus, kabe­lis või haual. Matusetalitusele järg­neb mulda­sän­gi­ta­mine haual või tuhas­ta­mine. Kirik aktsep­tee­rib tuhas­ta­mist, kuid matu­se­ta­li­tus ise peaks toimuma enne tuhas­ta­mist. Urni mulda sängi­ta­des peetakse haual veel lühike palvus lähe­mate pere­liik­mete ringis.  

Matusetalitusele kiri­kus võib eelneda lahkunu kodust ärasaat­mise tali­tus.

Iga kirik­li­kult maetud inimest mäles­ta­takse matu­se­ta­li­tu­sele järg­ne­val püha­päe­val kogu­duse  juma­la­tee­nis­tusel. Vastavalt koha­li­kule tavale mäles­ta­takse lahku­nuid ka kalmis­tu­pü­hal, hinge­de­päe­val, igavi­ku­pü­hal ja vana-aasta õhtul. Mälestamine tähendab lahkunu meenu­ta­mist tänus ja eest­pal­ves.

Matusetalituseks valmis­tu­des võta ühen­dust kogu­duse õpeta­jaga, et kõik matu­sega seon­duv aegsasti läbi arutada.