Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkond

Koguduse ja kiriku ajaloo lühiülevaade

Kolga-Jaani kiriku ja kogu­duse ajaloo algal­li­kad on väga puudu­li­kult säili­nud ja toetu­vad suures osas legen­di­dele. Ala oli XIII saj. algu­ses Nurmekunde ja Mõhu maakonna kokku­puu­te­ko­has ning kuulus Liivimaa Ordu võimu ajal Põltsamaa komtuur­konda. Ehitusviisi järgi otsus­ta­des päri­neb Kolga-Jaani kirik XV sajan­dist, aga paljud faktid viita­vad sellele, et algne kivi­ehi­tis on XIV sajandi algu­sest.

Segadust on teki­ta­nud kiriku nimi­pü­haku Johannese isik – maini­tud on Ristija Johannest ja 20. märt­sil 1393 märtrina Moldawi jõkke uputa­tud Johannes Nepomuki. Enamlevinud arusaama järgi kannab kirik aga evan­ge­list Johannese nime. Kolga-Jaani kihel­konna saksa­keelse nime­tuse “Klein St. Johannis” (Veike Jaani) on arva­ta­vasti tingi­nud asja­olu, et lähi­kon­nas on Viljandi Jaani ja Suure-Jaani kiri­kud, mis asuvad tihe­da­mini asus­ta­tud keskus­tes. Kolga on tule­ta­tud kiri­ku­ki­hel­konna asen­dist, sest seda piira­vad sood ja rabad ning kirik asub eemal suure­ma­test teedest.

Algselt oli kirik lihtne võlvi­mata gooti stii­lis kast­ehi­tis rist­kü­li­ku­lise põhi­plaa­niga, ilma torni ja koori­ruumita, eesku­juks domi­nii­klaste liht­sad kiri­ku­saa­lid. Hiljem, XIV saj. lõpul, võlviti Tallinna meistri juhti­misel kolme serv­joon­võl­viga ühelöö­vi­li­seks ruumiks. Võlvid toetu­vad algse­tele müüri­dele. Keskajast päri­ne­vad nii sakra­mendi­nišš (taber­naa­kel) kui ka rituaalne käte­pe­su­nõu (piscina) kiriku idasei­nas. Kirik on kordu­valt kanna­ta­nud sõda­des, kuid võlvid siiski säili­sid. Liivi sõja ajal umbes 1578 olevat inime­sed kiriku võlvi­delt pelgu­paika otsi­nud. Tõenäoliselt on kirik teatud aja ka kasu­ta­mata seis­nud ja metsa kasva­nud, sest legend räägib, et jahi­me­hed olid paksus metsas mäekün­kal lõket teinud ja avas­ta­nud äkki, et seisa­vad kiriku võlvi­del.

Veel 1778 olevat Odiste külas Ottimatsi talus üks härja ike kasu­tusel olnud, mis kiriku lae võlvil kasva­nud kasest tehtud. See ese viidi hiljem Eesti Rahva Muuseumi, Raadile, kus see hävis muuseumi põlen­gul. 1623 päri­ne­vad andmed ütle­vad, et kirik on ilma katuse, akende ja usteta.

Katoliku ajal oli kirik Põltsamaa abiki­rikuks. Alles Rootsi ajal (1639) tõstis Põltsamaa lossi­oma­nik Hermann Wrangel ta iseseis­vaks kirikuks ning määras kohale esim­ese luter­liku õpetaja, pannes sellega aluse Kolga-Jaani kiri­ku­ki­hel­kon­nale. Selle akti mäles­tuseks olevat alta­ri­ta­guse akna sees ka vastav kiri seis­nud, mis sealt eemal­dati umbes 1860.

1641 ehitati kiri­kule uus puit­ka­tus ning 1668 sai kroh­vi­tud ja lubja­tud püha­koda ka barokse sise­ku­jun­duse. Järgmised ümber­ehi­tu­sed võeti kiri­kus ette sajand hiljem. 1742 tehti kiri­kule lauda­dest katus. 1796 ehitati käär­kam­ber ja vanad rõdu kand­vad puusam­bad asen­dati kivi­sam­mas­tega. 1875 püsti­tati lääne­torn ( kõrgus 45 m). Läänetorni püsti­ta­mi­sega lõhuti ära algne müüri­si­sene trepp, mis viis kiriku võlvi­dele.

Haruldane on torni­kiivri puidust kimm­kate. 130 aastat püsi­nud torni­kiivri katte vahe­tust alustati 2005 suvel. 2006 keva­deks paran­dati II maail­ma­sõja aegse­test kuuli­au­ku­dest torni­muna ja rist. Need kullati ning asetati tagasi torni tippu. Muna sisse paigal­dati ürikud ja kehtivad raha­tä­hed. Tornikiivri kimm­kat­te­va­he­tus lõpe­tati mais 2006.

1890–1917 oli õpeta­jaks Willem Reiman, üks rahvus­liku liiku­mise juhte. Tema eest­ve­da­misel tehti kiri­kule 1903 põhja­lik remont: laien­dati aknaid, ehitati ümber käär­kam­ber, laud­ka­tus asen­dati mada­lama tsink­ple­kist katu­sega, rõdu kand­vad kivi­sam­bad asen­dati malm­sam­mas­tega, ehitati tornis uued laed ja trepid. See sundis omakorda oreli­lõõtsa asen­dit muutma, mistõttu tuli ka orelit tõsta.

Riiast, Ernst Tode tööko­jast telliti alta­ri­vit­raaž “Tulge minu juurde” (1903), mis on ainu­laadne Eestis. Lähim analoogne vitraa­ž­aken asub Riia Toomkiriku alta­ri­ta­gu­ses akna­or­vas ja on Kolga-Jaani vitraa­žiga hämmas­ta­valt sarnane.

Remondi käigus asetati uus kant­sel pare­male poole, millega võideti kiri­kusse ruumi ja õpetaja sai jutluse ajal kõigile kiri­ku­lis­tele nähta­vaks. Kantsli pare­male poole toomi­sega säili­tati ka kesk­aeg­sed seina­ni­šid. 1903 muret­seti Riiast ka marmo­rist alta­ri­plaa­did. Kogu remondi jaoks võetud laenu suutis Willem Reiman tagasi maksta juba 1906.

Villem Reimani aktiivne tege­vus oli suuna­tud Kolga-Jaanile tervi­kuna. Kuni 1912 olid Kolga-Jaanis kirik, õpeta­ja­maja ja maja­pi­da­mis­hoo­ned, ümber­ringi kiri­ku­mõisa põllud ja mõni üksik talu­pi­da­mine. Viis aastat heit­les W. Reiman kiri­ku­kon­ven­diga, kuni see lõpuks 27. novemb­ril 1912 otsus­tas kiri­ku­mõi­sast eral­dada 65 ehitus­krunti ja nii kerkis kiriku lähi­konda V. Reimani päevil hulk maju. Seega tuleb XX sajan­dil Kolga-Jaani kihel­kon­nas alanud majan­dus­likku ja kultuu­ri­list ühis­te­ge­vust seos­tada üksnes Willem Reimaniga. 1988 püsti­tati Muinsuskaitse Seltsi eest­ve­da­misel Kolga-Jaani kiri­ku­vä­ra­vate kõrvale Willem Reimani mäles­tus­sam­mas. Uus pasto­raat ja selles olev Willem Reimani mäles­tus­tuba pühit­seti 1999.

Kolga-Jaani kiriku harul­duste hulka kuulu­vad 14. sajandi lõpust päri­nev puust alta­ri­krut­si­fiks (Ida-Preisi kool­konna töö), 1681. aasta­sse datee­ri­tud barokkal­tari ülemine säili­nud osa, kolm frag­menti vana kantsli maalin­gu­test ja väike rauast ning puust barokne kroon­lüh­ter aastast 1750. Omapärased on oreli­vääri Vana Testamendi teema­li­sed maalin­gud (J. G. Kühle, 1771). Kolga-Jaani kiriku oreli valmis­tas Gotta linnast Saksamaalt tulnud oreli­meis­ter Guido Knauf 1883.

Kirikut ümbrit­sev kivi­müür laoti 1912, 1990 müüri korrastati. 2001 taas­tati müüri tagu­mine osa. Sepisväravad valmistati 2004.

2001 kinkis Alice Raavel kiri­kule tubaoreli (Matto töökoda, Jurjev, 1897). 2002 orel reno­vee­riti. Samal aastal reno­vee­riti ka käär­kam­ber ning vahe­tati välja elekt­ri­süs­tee­mid (kiri­kus on elek­ter alates 1948 üles­tõus­mis­pü­ha­dest). 2003 rajati kiri­kue­sine kivi­tee ja kunst­nik Jüri Kask maalis oreli­vää­rile Uue Testamendi teema­li­sed maalid “Kaksteist apost­lit”.

Suuruselt on Kolga-Jaani kirik kesk­mine, pigem väik­se­poolne, mahu­tab kuni 500 inimest. Istekohti on 300.

Olulisemad vaatamisväärsused kirikus

Haruldane on torni­kiivri puidust kimm­kate. 130 aastat püsi­nud torni­kiivri kimm­kat­te­va­he­tus lõpe­tati mais 2006.

Ernst Tode alta­ri­vit­raaž “Tulge minu juurde” (1903) on ainu­laadne Eestis.

14. sajandi lõpust päri­nev puust alta­ri­krut­si­fiks (Ida-Preisi kool­konna töö)

1681. aasta­sse datee­ri­tud barokkal­tari ülemine säili­nud osa

Kolm frag­menti vana kantsli maalin­gu­test

Väike rauast ning puust barokne kroon­lüh­ter aastast 1750.

Orelivääri Vana Testamendi teema­li­sed maalin­gud (J. G. Kühle, 1771).

Koguduse täna­sed oluli­se­mad tradit­sioo­nid ja tege­mised

EELK Kolga-Jaani kogu­dus on tradit­sioo­ni­lise luter­liku iden­ti­teedi otsija ja kandja.

Kolga-Jaani kiri­kus on laul­nud oma sega­koor järje­pi­de­valt 144 aastat. Praegust sega­koori juha­tab Merike Villems.

Sageli paku­takse kiri­ku­lis­tele pärast juma­la­tee­nis­tust kogu­duse pasto­raa­dis kiri­ku­kohvi. Hingehoidja Aire Parts peab kord kuus kami­na­õh­tut (vest­lus ja muusika).

Pühapäevakooli lapsed süüta­vad adven­di­aja juma­la­tee­nis­tus­tel kiri­kus küün­lad.

Toimub valla koolide (Kolga-Jaani ja Leie Põhikool) jõulu­ju­ma­la­tee­nis­tus.

Vald ja kogu­dus teevad tihe­dalt koos­tööd. Valla seenio­ride klubi „Pihlakobar“ korral­dab kord kuus pasto­raa­dis ühise sünni­päe­vade tähis­ta­mise ja rahva­like laulude õhtu.